Lugemisaasta sai kirja järgmise linnukese. Bram Stoker'i "Dracula" oli üks ütlemata tore raamat, mulle kohe väga meeldis. Kuna töö juures küsiti, kas ma filmi ka olen näinud, siis pidin vastama EI, sest viimasel ajal eriti ei tõmba nende poole. Siiski otsustasin oma vaba õhtu terviseks (trenn jäi ära) tõmmata endale paljudest "Dracula" käsitlustest vast tuntuma, F. F. Coppola 1992. aasta väljalaske.
Nüüd algab ring küsimusi, eesotsas - Kuidas mahutada 300 lehekülge tihedat ja head teksti kahe tunni sisse. Arvatavasti tuleb paljuski loobuda, kuid Coppola tore mees oskas veel (kuskilt "august") juurdegi lisada. Esialgu näis too kõik kuidagi poolik ja mööda, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkasin filmi nautima. Inglise-iiri klassika Hollywoodlikus võtmes, võib asja kokku võtta. Ja kuigi see kõik tundus esialgu veidi vale ja moonutatud, siis lõpuks täitis selline ümberpööratus rolli - krahv Dracula sai inimlikumaks kui seda raamatus ning kuigi ma juba tükk aega loodan näha (minu filmide vaatamistihedust arvestades) ilma häpi endita Hollywoodi teost, siis praegune oli vähemalt stiilne (võrreldes isegi raamatu lõpuga, mis kuidagi ära vajus) . Väga mööda ja täiesti pihta ütleks selle filmi kohta.
Enne isgasugu filme soovitan ikkagi algtekstiga tutvuda, muidu võib natuke tõde/ tegelikkus nihkuda:D
Nii ma siin poole öö ajal istungi, endal õppimata. Aega on selle kiire asjaga!
No comments:
Post a Comment