vesi katusel

Nüüd on küll tunne, et mõte, mida kirjutada, on kokku jooksnud. Aga üritan sellest siiski üle olla.
Tundub, et rutiin on valmis. See tähendab, et väga enam midagi töönädalaplaani ei mahu - Esmapäeval 10-20 kool; Teisipäeval 8-13 töö, 6-8 trenn; Kolmapäeval 8-13 töö, 16-18 kool; Neljapäeval 8-10 kool, 11-13 töö; Reedel 12-18 kool. Muidugi on tühje auke, aga natuke vaba aega peab ka inimesel olema.
Osad inimesed kelgivad oma trennikogemustega, ma siis ei saa maha jääda. Eile koju jõudes avastasin, et teisipäeviti hakkab Salmes tavapärane trenn. Nii ma siis kohale jooksingi. Koos minuga oli trennis 2 inimest (see pidi olema vaid esimese korra viga), kuid kella kaheksaks oli suht väsimus peal. Tegime võrk- ja korvpalli harjutusi. Nüüd, kui teisipäeval rohkem rahvast hakkab trennis käima, siis on lootust, et ma saan jälle vormis keha, lisaks väga vormis ajule, mida kool vorbib.
Tööl on ka kõik ok! Poiss kuramus oli kogu aja maha salanud, et ta toega kõndida oskab. Nüüd käib siis pidev piinamine, varsti koolitan ta nii välja, et oskab ühel jalal tagurpidi sirgelt hüpata. Mitte, et see mingi näitaja oleks, aga siiski. Lahendab logaritmülesandeid ka kindlasti.
Töö ja kool vahel on pisuke paus, mida ma praegu utlibis veedan. Ega siin midagi targemat teha küll heltel pole kui lihtsalt passida, kuna koolitööd on esialgu tehtud, mingit kindlat raamatut lugema ei pea. Arvatavasti hakkan vene keelt harjutama. Tahan targaks saada!