Tihti arutletakse selle üle, et mis on tähtsam - kas sisu või vorm. Ehk on see sama raske küsimus, kui kana-muna dilemma. Aga kui proovida leida seoseid kahe peaaegu samadimensioonilise küsimuse vahel, siis võib tulla mõningane selgus majja. Kana-muna puhul on muutujad kord vorm, kord sisu - muna sees peitub potensiaalne kana (muna - vorm, kana - sisu). Kui aga sisu hakkab oma elu elama (st. tibu koorub munast), siis on vaja teda pikkamisi ja kannatlikult kasvatada, et ta oleks piisavalt viljakas olemaks ise uute vormide looja. Luues on kana ise vorm, muna sisu. Kuni saab täis järjekordne ring.
Nii võib olla vaid hüpoteetiliselt, kuna selles valemis on olemata veel üks muutuja, kes seekord ei tee asja mitte raskemaks, vaid on viljakas lahendusi looma. Seda võib nimetada kukeks, kes küll ise ei loo vorme või sisusid, kuid kes on seeeest peaaegu sama tähtis kui on kana või muna. Kukk on kui muusa, mis viljastab vormi, et sellel oleks oma sisu, samas ta võib olla ka vormitäiteks, mille käekirja võib välja lugeda, kui munast koorub tibu - st. kui üks vorm muutub teiseks ja saab oma uue sisuga avalikuks teabeks. Nagu alati leidub mitte munevaid kanu ja ka kukki, kes ei suuda vormile mõtet anda. Ka mõte, mis on loodud munana võib olla tühi või mädanema läinud (kui seda liialt palju ula peal hoida).
Ühesõnaga leidub nii sisutühje vorme kui ka mõttetuid sisusid, mida võib lugeda looja vigadeks. Ega ma väidagi, et nad üdini halvad on. Osad on osadele väga armsad ja neist peetakse palju. Väga väärastunud vormide pildigalerii võid leida SIIT!
Täna käisin saksa keeles. Mulle järjest enam meeldib keeli õppida. Keskkoolis küll ei viitsinud. Nüüd on asi vabatahtlik ja jookseb ludinal.
Peale loengut siis kooli tööle ja nüüd peab kodus õppima hakkama, sest esmapäevaks on vähemalt kuues aines midagi teha. Jeii.
No comments:
Post a Comment