laast pole liist!

Tänasega sai läbi esimene täispikk koolinädal. Olen endaga väga rahul - kõik loengud on kohal käidud ja kaasa töötatud, koduski õpitud. Ühesõnaga täielik nohik.

Vahepeal on alanud ka "Draamafestival". Seni on nähtud 3 etendust. Pühapäeval oli "väikses Vanemuises" Endla "100 aastane laps", mis oli mõnus ja lihtne lastetükk. Ei käinud pinda ja oli minusugusele vanurilegi tore vaadata.
Kolmapäeval käisime Athenas vaatamas Theatrumi tükki "Linn". Ei tea, kas see oli pikk päev (etendus algas 20.00), liiga lavaalune istekoht või mis - natuke uimane oli olla. Aga suures plaanis oli tükk hea. Hakka või 30-ga algavaid aastaid kartma=D. Vaesed mehed, kellel on nii valus hingeelu. Vähemalt tükist sai sedamoodi järeldada. Lahati küll ühe mehe kriisi, kuid küllap olid ka teised meesnäitlejad grupis kannatajad - sellised räsitud nägid välja. Vähemalt rolli täites.
Või võib järeldada, et linnas elavad mehed on kriisile haavatavamad ja elavad seda valusamalt läbi. Nii - tuleb koostada endalgi plaan, kuidas vältida tulenevat keskeakriisi ja kui see lõpuks käes on, siis kuidas seda leevendada...

Täna oli siis R.A.A.A.M.-i "Vahepeatus". Kuigi Athena Pööningusaal on kohati umbne ja palavavõitu, siis suures plaanis on ta hubane. " Etenduse kohta polnud ma varem eriti infot otsinud, lihtsalt teadsin, et selline asi on olemas. Niisiis polnud mingeid eelootusi.
Täna on samamoodi pikk koolipäev olnud. Niisiis oli päris unine olla, kui ma lõpuks peaaegu hiljaks jäänuna teatrisse jõudsin. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkas "Vahepeatus" huvi tekitama. Tükk ise oli mõnusalt lihtsa keelega, st. arusaadav, kuid siiski mõtlemapanev ja lahendusiotsiv. Kui paljude etenduste (lavastuste) viga on see, et inimesi üritatakse kaasa tõmmata labaste naljadega, kohati roppustega (eriti ühe Tartu teatri puhul täheldatud, kus see on üks põhivõtteid), siis seekord oli kõik mõnusalt südamlik, lihtne. Iga tegelaskuju oli sümpaatene (sh. ka väga hästi välja mängitud), kohati tekitades kaastunnet, samuti veidi samastumist. Ega ma ise ka ideaalinimene pole.
Hea esimese vaatuse lõpuks oli uudishimu, et milline on kolme mehe minevik, kuhu lugu lõpuks välja jõuab. Teise vaatuse keskpaigaks oli igasugune unetunne kadunud. Tükist tuli nõnda palju elutarkust - Laast pole liist; Taastades täpid võid kaotada enda; Nõubadi luusis, bat vii aar the tsäämpions, Kõike kõnesid pole mõtet vastu võtta.
Kokkuvõttes üks mu paremaid teatriskäike läbi aegade. Edasi pole minul mõtet rääkida, sest teatrikriitika pole mu eriala. Kiitused ja soovitused.

Homme on taas uus päev, uue etendusega - hommikul näidatakse "väikses Vanemuises" Eesti Draamateatri "Lõputu kohvijoomine". Natuke olen varasemas elus arvustustega kokku puutunud - ühed kiidavad, teised laidavad, ehk peab ise selguse looma. Võibolla saan selgust ka selles, miks ma viimasel ajal selline kohvidante olen. Päevas läheb tavaliselt kann kohvi. Päris õudne. Võimalik, et see on ka põhjus, miks ma praegu, kui kell on öö, ehk siis 1.15, üleval olen. Ehk homme küllastun kohvijoomisest niivõrd, et hiljem ei tahagi enam:D

Ühesõnaga - homse päeva lõpuks olen ma tänavuse Draama programmist näinud kuute etendust. Ugala "Börs ja börsitar" ja NO99 "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" on varem nähtud. Mõlemad olid head tükid, kuid sellist võimast positiivset emotsiooni kui täna, nad ei tekitanud. See tähendab - kes sa mind loed - "Mine teatrisse!"

Peale homset teatrit on minek maale, emake maa pakub värskes mullas kartulit. Head nädalavahetust!