pihtimus

Tere. Tunnistan, et olen veidi sotsiofoobsete kalduvustega. Kardan inimesi, isegi kui tegelikult mulle meeldib suhelda. Kui võõraste inimestega suhtlemisel lähen ma lihtsalt punaseks, siis veel õudsem on tuttavate ja pooltuttavatega. No õudust kui õudne on vahel olla. Eriti hull on kui kohtumine on juhuslik. Täitsa hull. Kartus lööb sisse, ei tea mida öelda, mida teha. Lihtsalt ebamugav on. Ebamugav võib olla ka tuttavatel, kes kaasas, võib tekkida tunne, et ma häbenen või mis iganes. Ei, lihtsalt endal on väga ebamugav. Vabandust, nii et palun mitte solvuda.
Mulle meeldib nii, et ma tean, kellega ma kokku saan ja siis saab ette ära mõelda, mida rääkida ja end vaimselt ette valmistada. Vahel mulle lausa meeldib linnapeal inimesi kohata ja suhelda, kuid enamikul ajal olen ma too paha sotsiofoob. Ei, ma pole ka kõrk. Lihtsalt mul on raskusi suhtlemisel. Nii on see olnud juba lapsest saati, vaikne talulaps, kellele meeldis pigem omaette olla ja omaette leiutada.
Aga ma proovin nüüdsest ennast parandada. Mis sest, et ma viimasel ajal tunnen et ma vaid parandangi ennast, kogu aeg. Nagu midagi oleks halvasti, sealt ka madal enesekindlus, kogu aeg peab ennast muutma ja parandama. Tahaks olla ma ise, sest ma ikka vahel tunnen et ma olen täitsa tore ja hea. Aga võibolla see ongi Mina ise, kes koguaeg püüdleb kuhugi poole, mida ta vb kätte ei saagi. Segane jutt, nii vahel mulle ka. Nii peangi enda eneseväljendust, kõneosavust ja suhtlemisoskust parandama! Nii, et, palun ära solvu, pole mõtet ja põhjust...