ostupäev

Eile käisin ostleja saatjana hulludel päevadel. Vahepeal oli minusugusel ratsionaalil tõesti päris hull olla, eriti siis, kui vihaste nägudega mutid igalt poolt piirasid. Kaubamaja ostupidu on ju reklaamitud kui rõõmupüha, müüjatel on roosad särgid seljas, kohale on toodud kaks ülikonnas klouni ja pillimehed, kes rahvalikku viisi vedasid. Kuid isegi müüjatel oli tülpinud nägu, rääkimata pillimeestest, kes olid justkui välja rebitud teiselt pildilt, pilt mingist külapeost või karvaste folkarite saunajoomingust. Ainukesed, kes oma rolli ära kandsid olid need kaks roosa särgi ja ülikonnaga klouni, küllap neile makstakse hästi. Ja need mutid oma kurjade nägudega. Neid oli igal pool, kogu aeg oli selline tunne, et ütleks mõnele, et eemale hoiaks, sest ka mina olen inimene. Kui ette jääd, siis saad kurja pilgu osaliseks. Massipsühhoos? Naised tulevad rõõmsatena, et saab odavalt asju (mida?), näevad, et tegelikult ei olegi midagi saada, pettuvad, muutuvad üksteise peale vihaseks, sest ehk keegi tema lähedalt võttis selle, mille ta ihaldas (mida tegelikult olemas ei olnudki) ja siis pahurdades tuleb pooled teised asjad läbi vaadata ja selga proovida. Ehk joppab. Ja kuna välja oli reklaamitud ostupüha, siis tuleb ju midagi osta. Mitte midagi ei sobi, ja mis sobib on hingehinnaga, aga ... midagi tuleb ju osta, sest inimene tuli ju ostma! Ja nii siis saabub vaikselt masendus, mida üritatakse varjata, kuna on ju püha. Ja pühade ajal ollakse rõõmsad. Umbes nagu emad, kes jooksevad end sünnipäevade või jõulude ajal lolliks, sest kõik peab olema priima, lõpuks aga ollakse nii tülpinud, sest külalised ja kodused ei kiida piisavalt nende sööki ja ei kiida piisavalt raske töö tegijat ja tegelevad hoopis suhtlemise või muu sellisega. Vaesed mehed, kes kaasa on tulnud. Kahjuks või õnneks ei olnud neid palju. Mitte, et naised läheks selliste hullude päevadega kergemalt kaasa, vaid meestel on lihtsalt muud tegemist. Mitte midagi naiste vastu. Mul läks enamvähem normaalselt, sest minu kaasa väga ostumasendusse ei sattunud ja ma olen õnneks harjunud kaasajõlkumisega, sest siis saab lisaks seltskonnale ka inimesi omas mahlas jälgida. Pühapäevani on aega küll!