Elu Triibumaal

Oi kui kiire on.
Nüüd kui kooli kõrvalt käin kahes kohas tööl on raske muuks aega leida. Veidi pikemalt:
Ülikoolis õpingud kulgevad, no kuigi mul neid eriti ei olegi varsti. Ja ega eriti praegusel hetkel ei viitsi ka. Sellegipoolest on õppimine tore. Lõputöö tuleb käsile võtta. Suvel sai pigem puhatud, nii on see unarusse jäänud. Ei julge eriti juhendajale kirjutada oma kesisest seisust sellel rindel, kuid ehk see nädalavahetus annab julgust. Ehk suudan mingiks ajaks ära otsustada ka selle, mis aastal ja mis "tiitliga" kavatsen lõpetada. Küll jõuab kõike!

Kool(id) kui töökoht mulle hetkel veel meeldib. Kuigi põhitöökoht õpetajana röövib mu nädalast üle poole, lisaks veel mõtlemine sellele. Mul on hetkel hea meel, et töö sain. Raske küll on, kuid elab üle. Ongi hea, et esimene aasta on poole koormusega - ei jookse päris mõistusest tühjaks. Esimesed kolm nädalat tööl saavad homsega läbi. Nüüdsest peab hakkama tunde veidi huvitavamaks tegema. Seni veel kriitikat pole saanud, kuid tunnen, et on vajadus.
Teine töökoht-kool on lihtsalt vaheldus - saab aju puhata. Saab olla hea inimene.

Kultuurist ja eluolust.
Suve lõpul sai õpitud selgeks üks eluvajalik oskus - ujumine. Lapsest saati vett kartnuna oli see mu üks suuremaid saavutusi sellel aastal. Kes ütles, et vanale koerale trikke ei õpeta.
Teatris sai ka käidud - lausa 5 korda suve jooksul.
Minu edetabel:
*Kristjan Üksküla "Kiivad armastajad" - Totaalne pärl mu teatrisuves, eriti arvestades seda, et ma ei oodanud eriti midagi (peale hea etenduse loomulikult). Väga hästi väljamängitud komöödia, kus kõik oli paigas. Kaasaarvatud see, et poldud punnitatud lihtsalt mingi tükk valmis, nagu suveetenduste puhul tihti on. Lisaks lage taevas, soe ilm ja paduvihm etenduse lõpus, mis tegid väga hea etenduse jälgimise veelgi mõnusamaks. Tore päev - Tol päeval sai Tallinnas veel Kumus neoimpressioniste vaatamas käidud ja Villa Thais söödud.
*R.A.A.A.M "Jõud" (ei nõustu eriti kritiseerijatega, kuid mõjutegurid ja etendusepäev ei pruugi samad olla). Mulle just meeldis etendus tagamõtte lihtsus. Iga inimese sees on erinevad jõud, kuid kui me oleme segaduses ja ei oska neid juhtida, siis saabub üleüldine segadus - süda valutab ja mõistus on sassis. Endal ka vahel selline tunne olnud. Nüüd sai küll hea etendus raskestimõistetavasse lausesse kokku võetud. Meelde jäid ka Jäneda Pulli talli pääsukesed. Süüa sai Musta Täku Tallis. Lisaks peab mainima, et Piibe maantee meeldib mulle rohkem kui Tallinn-Tartu mnt.
*Emajõe suveteatri "Põrgupõhja uus vanapagan" - natuke "suveteaterlik" ettevõtmine, kuid siiski oli vaatamist küll. Eriti meeldis etenduse paik Toomkiriku varemeis, värske õhk ja lavakujundus. Etenduski oli hea. Annab rumal (ja liiga heatahtlik sõrme), võtab tark (ja pahatahtlik) käe - Palju sai üle kanda tänapäeva ellu. "Mõni mõtleb, et on kurat, kuid on parem kui tavaline inimene; teine mõtleb, et on inimene, kuid tegelikult on kurat". Või kuidas see lause nüüd käiski.
*Kalevipoja Suveteater 2010 Kääpal - "Välek". Kuigi peaks olema väljapool arvestust, kuid kui arvestada nüüd etenduste eelarveid ja nimesid, siis on minupoolt koht selline. Mulle meeldib mõte kui teater tuleb külla, st. küla teeb teatrit. Koos tuntumate nimedaga - lavastaja Veikko Täär, Mart Toome jt - said noored kõigega ilusti hakkama. Jummijumal oli nii vägev, et suutis vihma ja tormituulegi taevast välja ajada nii enne kui peale etendust.
*Rakvere Teater "Kadunud tsirkus". Esimene suvetükk ja kõige suuremate ootustega. Võibolla sai end liialt ülesköetud. No mõte oli sees, hea muusika, head näitlejad (ja lauljad), kuid siiski jättis veidi pooliku mulje. Et poldud suudetud kõike lõplikult läbi mõelda ja natuke tundus, et oleks olnud kerge käega tehtud. Kuid mulle suuresplaanis meeldis nagu kõik teised tükid.
Naljakas oli see, et igal etendusel (va Välek, kus oli teine rida) saime istuda esimeses reas ja keskel. Kogemused (ja õnn) on see selle võimalikuks teinud.

Esimeses reas sai vaadatud Draamafestivalil Linnateatri "Hecuba pärast" ja "Ma armastasin sakslast". Aprillis nähtud Hecuba oli niivõrd hea, et tekkis soov uuesti üle vaadata. Mulle meeldis ka teine kord väga, oli väga kaasakiskuv. Kuigi esimesel korral (Võru Kannel'is) oli suurem ootusärevus, et mis stseen nüüd järgneb. Kohustuslik tükk ütleks selle peale.
"Ma armastasin sakslast" tundus väga hea. Miks tundus? Sellepärast, et peale reedest tööpäeva olin ma nii väsinud, et nokkisin pool aega. Peale väikest unepausi jõudsin lõpu ära vaadata. Tahaks kunagi veel näha, natuke selgema peaga, sest mulle see osa etendusest, mida ma nägin, väga meeldis. Näide sellest, miks pole esimeses reas alati kõige sobivam istuda:D.

Nüüd peab tunde tegema hakkama. Kell on juba viis õhtul. Haigena (see nädal jah on pidevalt pea paks - vaheldumisi palavik, nohu, köha, häälekaotus. Huvitav mis edasi tuleb?) pole just kõige meeldivam. Täna on juba käidud koolis kui tööl koolis ja nüüd siis järgneb ettevalmistus kooliks. Edu mulle. Ja sulle!