Vihmaootus

Aeg möödub jube kiiresti. Vahel ei panegi tähele, kuidas nädalapäevad mööduvad, kuidas kevadest saab suvi ja kätte jõudis kuum juuli. Küllap võib selles mõnevõrra süüdistada kiireid päevi, mis alles hommikul endale tagasi mõtlema sunnivad. Samas võib see olla seotud laiskusega, mis tekitab tunde või mõtte, et päevi ei maksagi lugeda, kuna need niikuinii mööduvad. Igatahes on praegu üks juuli kuum hommik.
Vahepeal on kool läbi saanud, selleks aastaks. Töö-kool-töö... režiim oli omamoodi mõnus. Mõistlikult piiritletud aeg nõuab mõistlikku tegutsemist, mõistlikult puhkamist ja läbi selle säilibki inimene paremini. Vähemalt ma loodan, et see nii on. Kui töölkäimine oli seekord lihtsalt vajalik mõistlikkuse säilimiseks, siis kool sai eriti tugeva pingutamise osaliseks. Kuigi lõpp läks tänu järjestikkustele pingelangustele ja kokkuvõtmispüüetele veidi allamäge (sain oma magistriõppe esimese D kätte), siis võib tervet esimest uutmoodi aastat pidada edukaks.

Käinud olen ka mõnel etendusel alates aprillist: Tallinna Linnateatri "Hecuba pärast" Võru Kandlis, NO99 "Margarita ja meister" ning "Kes kardab Virginia Woolfi?" lisaks nende "Ühtne Eesti suurkogu" Saku Suurhallis. Vat Teater käis külas väikses Vanemuises "Ingel, Ingel, vii mind taeva"ga ja ise sai külas käidud Rakveres, kus selle aasta esimese suveetendusena sai nähtud "Kadunud tsirkus". Teiseks suveteatri tükiks tuli selle nädala alguses "Põrgupõhja uus vanapagan" Emajõe Suveteatrilt. Igal etendusel oli nii säravaid kohti kui ka mõni miinus (kui siis üldse), kuid kuna osad etendused jäävad juba kuutagusesse aega (ja kindlasti on minust teravama silmaga teatrihuvilisi), siis jätan oma arvamused parema meelega enda teada.

Nädala alguses lõppes selle aasta esimene suvelaager. Seekord siis minu vanemkasvataja rollis. Kõik läks nii ludinalt ja kiirelt, et tagasitee ihaldatud "tavaellu" tuli ootamatult kiiresti. Nüüd on siis vaja veel kannatada veel üks vahetus ära, mis nädalapärast algab. Loodetavasti tuleb see sama tegus ja tore.

Inimestele meeldib suvi, nii ka mulle. Ainult palavus on liiast. Nii siis võtsimegi Elve, Kadi ja Liinaga end kokku, pakkisime kotid ja sõitsime saartele veidi jahedamat ilma otsima. Seal me siis sõitsime ja sõime ja vaatasime vaatamisväärsusi ja puhkasime ja kõike muud. Kolm päeva, 1100 kilomeetrit, Tartu-Saaremaa-Hiiumaa-Haapsalu-Tartu möödus kiires ja rütmikas tempos. Järgmise korrani.

Nüüd siis tuleb süveneda taas argiellu. Eks sellelgi ole omad plussid:)