päev

Istun TÜ raamatukogus, ees on vähemalt 7 raamatut-artiklikogumikku, milles üritan orienteeruda. Oi kui tore oleks nad kõik niimoodi üksteise peale kuhjata ja endale padi teha, sest ilge väsimus on. Aga ei saa - esmapäevaks-teisipäevaks vaja esitada kaks esseed-referaati, millest esimese üle ma pead murrangi. Õnneks on esimesed tekstid loetud ja mingisugune kontesptsioon-orientiir on olemas. Kui seda pole, siis vist nutaks kodus. Ja uskumatu, kuigi polegi veel viimane päev - viimase päeva tegudemees räägib, siis tunne on küll selline, et too õuduke on kätte jõudnud. Sest 6-8 lehekülge ajalofilosoofilist juttu ja 5 lehekülge muud head kraami on veel trükkimata.
Võtsin eile kasutusele märkmiku, mille ma ärastasin suvel laagris olles - kohe teine tunne on oma mõtteid paberile kirjutada, kui neid kuskile digitaalselt trükkida. Neil tunduvad kohe mõte sees olevat ja endalgi südamelähedasemad.

Vanemuise mäest üles ronides, oli natuke peale asfalteeritavat risti selline söögiisutekitaja, et anna olla. Keegi oli kassipojast üle sõitnud ja siis selle kallal askeldasid linna palgal olevad varesed. Tundus suht värske olevat veel.

Selline siia-sinna, kooli-tööle nädalarutiin hakkab vaikselt ära väsitama. Alati on midagi teha, hilja saab magama ja hommik on enne 7t äratus. Unevõlg on juba tekkinud enda ees. Ja koguaeg on selline tunne, et kõik tähtajad on kohe-kohe ukse taga. Nii ei olegi aega puhata - magamine tundub kohati ajaraisk, puhkan enamasti silmad lahti oleledes, vaheldust otsides, mis pea taas järje peale viib. Eksamiplaani olen teinud selliseks, et enne poolt detsembrit tahaks enamike asjadega lõpule jõuda, viimase, tundub, et suurema pähkli olen jätnud kohe jaanuari alguseks. Nii, et esialgsete plaanidega peaks 5. jaanuaril see semester lõppema. Saab hakata juba vaikselt Krulli "piiblit" lugema:D

Ilm on ilus, eriti akna all soojas ruumis olles - vihma ladistab - Ühesõnaga ideaalne november. Mulle meeldib, kui plaanist asja saab.

Ajaloo objektiivsuse-subjektiivsuse-objektiivsuse kallale...