päev

Täna on olnud keskmiselt aktiivne päev.
Hommikul oli päris raske taas kell 7 tõusta, nii ma lasin äratust ikka mitu korda üle ja ärkasin veidi enne pool kaheksat. Saksa keel ei tundunudki nii raske kui kartsin, kuid ikka nägin hirmsalt vaeva, et tempos püsida - tähendab On vaja trenni teha.
Nii ma siis paningi veidi sportlikumad riided selga, salli kaela ja läksin tiiru tegema. Vahepeal oli päris imelik joosta ringi lühikestes pükstes ja üleskääritud käistega, eriti nähes jälgivaid kaaskodanike, kes enamasti olid ilmale vastavalt end riidesse pannud. Nii ma tiirutasingi mööda Karlovat ja Ropkat, et kokku tuli veidi üle 8 kilomeetri jooksumaad. Siin kandis on just sellepärast tore joosta, kuna autosid liigub mõõdukalt ja alati on võimalus kuskile kõrvaltänavale pöörata, et maad juurde võita. Ja praeguses + temperatuuris ei ole lühikene püks veel liiga jahedavõitu. Mõõdukalt soe.
Peale väikest puhkust tegin makarone hakklihaga. Tudengiroog missugune kukkus välja. Lisasin veel sibulat ja paprikat ja tomatit ja küüslauku ja sinki ning lõpptulemus oli väga maitsev. Nälgiv tudeng on ikka äge olla. Eilne õunakook maitses täna veel paremini.
Aga peale seda lagunes usinus ära ja siiamaani (oma kolm tundi) ma passin ja ootan motivatsiooni. Köök tarvis remontida. Kohe võtangi ennast käsile ja tassin köögikapid tühjaks, et anda seintele vabadust, mida nõuab värvimine.
On aga uskumatu, kuidas ma ei suuda võtta kokku end üheks väikseks kodutööks. Kolm nädalat tagasi, kui me Elvega Põhja-Eestis romantikat käisime tegemas, siis puudusin ühest seminarist, mille asemel pidin tegema lühikese kodutöö. Nüüd ei suuda end kokku võtta, et seda tegema hakata. Juba mitu nädalat. Saatsin igaks juhuks õppejõule täosustava küsimuse, et mida ma õigemini pidin tegema (et äkki hakkab mul ka koitma), kuid tema pole ka midagi vastanud. Päris huvitav seis, vähemalt homme on mul võimalus seda temalt endalt otse küsida.
Üksi kodus olla polegi tihti nii lõbus. Päris igav on...kuid ei saa mainimata jätta, et Elu on ikka lill!