korilaselu

Eile hommikul sai mu kallis punane auto oma passi uue templi, nii et järgmine aasta ootab ees uus ülevaatusele minek. Seda sõitsime tähistama me metsa, vahepeal võtsime Elve ka kaasa. Metsas oli pohli ja seeni, ja siis veel pohli. Pohli on kõikjal, terve maa on punane. Tegime Elvega ühele puule ringi ümber ja 5 liitrine ämber pohli oligi olemas. Järgmine kord kui metsa minek on, siis võtan kaasa kolm suurt musta prügikotti, et saak ära mahutada.
Seeni oli ka. Mitte küll nii palju, kuid ikka oli, vaatamata kuivusele, mis viimasel ajal metsas valitseb. Lõpuks läksime nii ahneks, et eksisime äragi, kuid peale ühte ringitegemist saime taas õige suuna kätte. Vahepeal sattusime ägedasse kuusesalusse, mille all oli pehme roheline samblavaip. Tunne oli, nagu oleks kuskil toas. Ja kuskil seal läks rada, karu jälgedega ning karu jälgi mööda edasi minnes oli meid ootamas suht värske kook, punased pohlad kärbestele maiustada. Või oli see hoopis põhi, mis kärbestele hästi maitses. Igatahes, tänavu tasub korilus end ära!

Kell on 8. 47, olen lugenud raamatut, söönud kõhu täis, nüüd jääb vaid pesus ära käia ja siis Elistvere poole teele - Onu Ju ha nit mängima. Aga sellest juba järgmine kord.