On esmapäeva hommik, päike paistab, akent saab värske õhu doseerimiseks taas päev läbi lahti hoida. Kolme tunni pärast pean ma kõmpima maavalitsuse poole, et enda praktikale tuult tiibadesse ajada. Raamatukogustki peaks läbi käima, sest homme on eksam - uurimismeetodid pedagoogikas ittiiis. Vähemalt suutsin ma kodutööd õigel ajal esitada, päris põnevaks läks lõpuks. Poole tunniga läks kolm tööd teele, viimane jõudis viimasel minuti enne kraanide sulgemist.. see üks oli küll veidi puudulik, kuid see selleks. Elu on ilus!
Laupäeval, nagu ma juba varem välja reklaamisin, käisime me Elvega mingisugusel peol. Kusjuures, mulle meeldis peo ettevalmistus isegi natuke rohkem kui pidu ise. Ja kui palju seal süüa oli. Poleks espumisan varem tegudele rännanud, oleksin vist peo lõpuks olnud peagi lõhkev õhupall.
Pühapäev, ehk siis eile meeldis mulle veel enam. Veel ja veel olen ma öelnud, et 26. aprill ei sobi mulle, kuid seekord oli asi teistsugune. Asi oli arvatavasti seltskonnas, sest üle tüki aja saime Elvega vaid kahekesti ringi liikuda. Õhtusöök oli küll kolmele, kuid ka see oli väga hea - käisime nimelt Elevandis ja esmakordselt tellisin ma midagi tahket - sealiha nagu üks tõeline maamees ikka. Ja maitses hää, eriti koos mangolassi ja guaavimahlaga. Maainimese igapäevased rõõmud.
Kus me kultuurselt siis käisime... šopingtuuril rotermannis ja viru keskuses, hesburgeris söömas, vanalinna mööda , nevski katedraalis (oi, oli küll suur ja seest läikiv), aljoša juures lilli korjamas (krt. lilli ei olnudki veel - tulbid polnud veel õitsema hakanud. siiski oli seal mingi väike bande, väiksemat sorti miiting, kes ei suutnud austada aljoša mälestust ning kõnelesid liiga valjult mingis mitte eesti keeles. tegelt ma tean, et igal inimesel on oma iidolid ja minevik, kuid see selleks. ei taha oma bloogi väga targa jutuga risustada. muidu veel peetakse intelligentsekski).
Peale Elevanti võtsime siis suuna Draamateatri poole. Soe tuul paitas me lehvivaid juukseid. Kuskil oli tunda kirbet lõhna, mis oma eelmises elus oli olnud kellegi toidulaual või pesemisvesi. Tartuga võrreldes maailmalinn elas oma elu.
Nüüd kui luulenurk on läbi, siis ei hakka inimesi piinama pika, "Eesti matust" kirjeldava ja analüüsiva jutuga. Mulle meeldis, kuigi see polnud päris mu lemmik kivirähk, milleks võib lugeda RAAAMi "Keiserlikku kokka", kuid mis seal ikka. Vaikima pidin.
Vaikin.